Klient-server päris projektides
Saad teada, kuidas klient-server süsteemid töötavad päris projektides, kus kasutajaid ja päringuid on palju. Vaatame, kuidas toimivad koormusjaotur, mitu backendi ja andmebaasi ning mille poolest erinevad monoliit ja mikroteenused.
Tootest
Tere! Sa juba tead, kuidas klient, server ja andmebaas päringuid vahetavad. Täna vaatame, kuidas see skeem suurtes projektides välja näeb.
Harjutustes oli üks klient ja üks server. Kas päris projektides on samamoodi?
Hea küsimus! Harjutustes vaatasime kõige lihtsamat skeemi: üks klient, üks server ja üks andmebaas. Nii on lihtsam aru saada, kuidas päringud liiguvad.
Tegelikult on kliente palju rohkem: BB Foodi külastavad korraga sajad ostjad — sülearvutist, telefonist, tahvelarvutist. Ja kõik nad saadavad päringuid samale serverile.
Aga kui ostjaid on väga palju? Kas server saab hakkama?
Üksi enam mitte. Igal serveril on piir: kui päringuid on liiga palju, hakkab ta aeglaselt vastama ja lõpuks juba 503 Service Unavailable. Mäletad seda koodi?
Seepärast käivitatakse backend mitmes koopias eri serverites. Et kliendid ei peaks valima, kuhu pöörduda, pannakse serverite ette koormusjaotur (load balancer). See võtab kõik päringud vastu ja jagab need kordamööda serveritele, et ükski üle ei koormuks.
Seda nimetatakse horisontaalseks skaleerimiseks. Tavaliselt proovitakse enne vertikaalset — pannakse lihtsalt võimsam server. Aga võimsusel on lagi ja kui sellest enam ei piisa, lisatakse kõrvale uusi servereid.
Kui andmeid ja päringuid tuleb veelgi juurde, ei piisa ka ühest andmebaasist. Siis tehakse neid mitu: näiteks põhibaas võtab vastu kirjutamised ja selle koopiad (replikad) vastavad lugemistele.
Testijale on see oluline: sama päring võib jõuda eri serveritesse. Kui viga ilmneb „üle korra“, võib ühes serveris olla koodi vana versioon või pole replika värskeid andmeid veel saanud.
Kontrollime. Milleks on üldse vaja mitut backendi?
Miks pannakse backendide ette koormusjaotur?
Server ei tulnud enam toime ja sellele lisati mälu ja protsessoreid. Kuidas seda nimetatakse?
Kas frontend ja backend elavad alati eraldi?
Mitte alati. On olemas monoliit: frontend ja backend on kokku pandud üheks rakenduseks. Kogu kood on ühes projektis ja avaldatakse tervikuna — kataloog, ostukorv ja makse elavad koos.
Sageli alustatakse monoliidiga: kuni meeskond on väike, on nii kiirem ja lihtsam. Aga projekt kasvab ja monoliit muutub ebamugavaks: väike parandus maksetes nõuab kogu rakenduse avaldamist ja üks viga võib kogu poe maha võtta. Siis „saetakse“ see järk-järgult osadeks.
Nii tekib mikroteenuste arhitektuur: frontend on eraldi ja backend on jagatud väikesteks teenusteks — kataloog, ostukorv, makse, tarne. Igaühel on oma ülesanne ja sageli oma andmebaas ning omavahel suhtlevad nad samuti API kaudu. Tänapäeval kohtab just seda kõige sagedamini: teenuseid saab muuta, avaldada ja skaleerida üksteisest sõltumatult ning eri meeskonnad töötavad paralleelselt.
Kontrollime. Maksetes leiti viga ja arendaja parandas ühe rea. Millise arhitektuuri puhul tuleb selleks avaldada kogu rakendus tervikuna?
Mikroteenustega poes kukkus tarneteenus maha. Mida ostja tõenäoliselt näeb?
Suurepärane! Jäänud on veel lõpukontroll kogu sarja „Klient-server“ kohta.
Lühiviide
Skaleerimine
Kui kliente on palju, käivitatakse backend mitmes koopias ja koormusjaotur (load balancer) jagab neile päringuid kordamööda. Andmebaase võib samuti olla mitu: põhibaas võtab vastu kirjutamised, replikad vastavad lugemistele.
Monoliit ja mikroteenused
Monoliit on frontend ja backend ühes rakenduses, mis avaldatakse tervikuna; sageli alustatakse sellest. Mikroteenuste puhul on backend jagatud väikesteks sõltumatuteks teenusteks, mis suhtlevad API kaudu. Tänapäeval kohtab just neid kõige sagedamini.